IN MEMORIAM. Henn Voolaid

Meie hulgast on lahkunud eesti füüsikute ja füüsikaõpetajate õpetaja, Tartu Ülikooli emeriitdotsent Henn Voolaid (04.03.1943–21.11.2024).

Image

Henn Voolaid sündis Viljandis sõjaväelase perekonnas. Ta õppis Viljandi II Keskkoolis, mille lõpetas 1961. aastal. Tal oli kindel soov saada näitlejaks, kuid seda takistas koolist saadud iseloomustus, kus oli selgelt kirjas, et Henn Voolaid pole võimeline õppima kõrgkoolis ja peab minema tootvale tööle. Selline iseloomustus oli ilmne kättemaks kooliajal tehtud kriitiliste märkuste eest nii direktsiooni kui ka mõningate õpetajate kohta. Seetõttu läks Henn tööle Viljandi KEK-i betoonitööliseks, kust sai aastase töötamise järel hiilgava iseloomustuse ja läks Tartu Ülikooli füüsikat õppima. Näitleja elukutse asemel valis ta füüsika, ühe raskeima eriala.

Voolaidi füüsikaõpingud algasid 1. septembril 1962 ja lõppesid 28. detsembril 1967, mil ta sai optiku diplomi. Tollal kehtinud korra järgi suunati Henn Voolaid üldfüüsika kateedrisse noorima õppejõu – assistendi kohale. Tartu Ülikoolis töötas ta 15. jaanuarist 1968 kuni emeriteerumiseni aastal 2015.

Voolaid töötas põhiliselt õppejõuna, välja arvatud aastail 1974–1977, mil oli aspirantuuris. Siis valmis kandidaaditöö luminestsentsi kiirgus- ja haardetsentritest CaS fosfoorides. Töö kaitses ta 1977. aastal, pärast mida valiti ta vanemõpetajaks ja 1980. aastal dotsendiks (atestaat 1. juunil 1983).

Voolaid oli TÜ üldfüüsika kateedri juhataja (1984–1993), füüsika-keemiateaduskonna prodekaan (1978–1988), dekaan (1988–1993) ja enda loodud TÜ koolifüüsika keskuse juhataja (1996–2013). Tööelu jooksul täiendas ta end mitmes väliskõrgkoolis, sh Leningradi Ülikoolis (1980), Moskva Ülikoolis (1981), Kiievi Ülikoolis (1985), Turu Ülikoolis (1989, 2001) ja Helsingi Ülikoolis (1995, 1997). Ta on avaldanud 115 artiklit, neist 70 välismaistes teadusajakirjades nii pooljuhtide fotoluminestsentsist kui ka füüsika didaktikast. Füüsikaõpikuid ja õppevahendeid on tema sulest ilmunud nii alg-, põhi- kui ka keskkoolile, samuti kutse- ja kõrgkoolile. Voolaiu juhendamisel on kaitstud üle 50 diplomitöö, üle 20 bakalaureusetöö, üle 25 magistritöö, 9 teadusmagistritööd ja 1 doktoritöö.

Henn Voolaid luges TÜ-s üle 30 erineva kursuse tulevastele füüsikutele, bioloogidele, arstidele, farmatseutidele ja loodusteaduste õpetajatele, kokku ligi 4000 üliõpilasele. Tema loenguid iseloomustas selgus, side tavaeluga, rakenduste näitamine, palju katseid, aga ka mahe huumor. Selline esitus meeldis tudengitele, mistõttu tunnistati ta mitmel aastal ülikooli parimaks füüsika lektoriks. 2009. aastal valiti ta TÜ aasta õppejõuks realia et naturalia valdkonnas. Tema eeskujul on hakanud füüsikaõpetajaks paljud need üliõpilased, kellel algselt sellist plaani polnudki. Neist kujunes nn Hennulaste Klubi, mis kogunes jõulude paiku, et meenutada vanu häid ühiseid aegu.

Peale oma tööülesannete oli Henn Voolaiu tegevuses tähtsal kohal ühiskondlik töö. Ta oli Eesti koolinoorte füüsikaolümpiaadi žürii esimees (1968, 2003) ja liige (1969–2004), Eesti füüsika teaduslik-metoodilise nõukogu liige (1978–1990), NSV Liidu Balti tsooni ja Valgevene NSV füüsika-teaduslik-metoodilise nõukogu praktikumide sektsiooni juhataja (1985–1990), ETV telekooli füüsikasaadete autoreid (1986–1989), füüsikaalase õppekirjanduse autor ja väljaandmise korraldaja (alates 1988), Eesti koolifüüsika kontseptsiooni autoreid (1991), Eesti koolifüüsika ainekava töörühma juht (1993–1996), Eesti Koolifüüsika Ühingu juhataja (1995–2000), Eesti koolifüüsika ainenõukogu esimees ja liige (1996–2003). Samuti kuulus ta Teaduskeskuse AHHAA teadusnõukokku (2000–2008), füüsika riigieksamikomisjoni (2002–2009) ja Eesti noorteadlaste konkursi žüriisse (2005–2013). Aastail 2007–2018 pidas Voolaid monumentaalfüüsika loenguid tartlastele, milles sidus humoorikal viisil monumendi ja füüsika. 

Kõige tehtu eest anti talle 2001. aastal Valgetähe V klassi teenetemärk ning aastatel 2000 ja 2005 Eesti Füüsikaseltsi aukiri.